Rubriigid
infosõda

Mitu diviisi on paavstil?

joonistuse autor: Karl-Erik Talvet

Leelo Tungla lasteluuletuste valikkogu „Vana vahva lasteaed“ trükiti 1988. aastal 40 000 eksemplari ning see tänapäeva mõistes hiigeltiraaž müüdi välgukiirusel läbi. Põhjus ei peitunud luulekogu soodsas hinna – poekassas küsiti raamatu eest kõigest 40 kopikat. Nõukogude ajal – ja 1988 seda veel oli, kuigi sinimustvalge lehvis kevadest alates julgelt juba kõikjal – olid inimesed lihtsalt harjunud raamatuid ostma ja lugema, sest kirjandus asendas suurt osa meelelahutusest, kaasa arvatud ajakirjandust.

Lisaks sai kirjandusse-muusikasse-teatrisse-kinokunsti, kunsti üldse, peita vihjeid ja sõnumeid, mälestusi ja unistusi ajast, mil oldi vabad. Neid ridade vahele istutatud teateid vajati nõukogude hallis olustikus ellujäämiseks ja enda veenmiseks, et tulevik toob varem või hiljem vabanemise.

Kuigi olukord oli aeg-ajalt ikka päris lootusetu. Kui vaimne stagnatsioon pärast 1968. aasta Praha kevade verreuputamist eriti rusuvaks muutus, luuletas Paul-Eerik Rummo enda põlvkonna tulevikuväljavaadetest üsna otse: “Suubub, ah sumbub see hoog umbsesse preservatiivi.”

1980ndate aastate alguses, keset kõige kibedamat venestamiseaega, kuulati hardunult, kuidas Ruja laulab Koidula teksti:

“Süda, kuis sa ruttu tõused

kuumalt rinnus tuksuma,

kui su nime suhu võtan,

püha Eesti isamaa!

Head olen näind ja paha,

mõnda jõudsin kaota’,

mõnda elus jätan maha –

sind ei iial unusta’!”

Ruja laulis hästi ja õigesti. Kirjandus-muusika-teater-kinokunst, kunsti üldse, aitaski inimesed okupatsioonist välja.

Pärast Külma sõja lõppu, 1990ndate alguses tõi Ameerika Ühendriikide rahvusvaheliste suhete spetsialist Joseph Nye kõnekeelde termini pehme jõud (soft power). See tähendab poliitiliste eesmärkide saavutamist leebe, kaasava, sõbraliku mõjutamise abil. Kõige levinumad pehme jõu laengud on peidetud kirjandusse ja kunsti, filmidesse ja telesarjadesse. Aga kindlasti ka sporti, teadusesse, toitu ja koguni kilekotti, millega see toit koju tassida. Keskealised ja vanemad mäletavad, kuidas nõukaajal ihaldati välismaist nätsu, kohvi ja teksasid. Isegi Helsingist toodud reklaampildiga kilekott võis ENSV-s maksta koolipoisi ranitsa hinna, sest see oli tükk vabast maailmast. Sellisest, mida tallinlased nägid spetsiaalsete antennide abil Soome telekanalitest.

Pehme jõud eesmärk on püüda sind lõksu nagu saab krõpsu- ja limonaadireklaam varem või hiljem kätte lapse.

Nüüdisaegses maailmas on näiteks Hiina rahvavabariigi pehme jõu kõige levinum instrument Konfutsiuse instituutide võrk, kus õpetatakse Hiina keelt ja kultuuri. Instituutide tööd rahastab Hiina riik ja õpetajad tulevad samuti Hiinast. Sellesse võrgustikku kuulub kogu maailmas umbes 450 asutust ja on teada arvukalt juhtumeid, kus Konfutsiuse instituudid on üritanud sekkuda asukohariikide ülikoolide akadeemilisse tegevusse, nõudes, et Hiinat puudutavates teemades järgiksid kõrgkoolid Hiinale sobivaid põhimõtteid. Teiste sõnadega: Konfutsiuse instituudid toimivad Hiina saatkondade käepikendustena.

Näiteid pehme jõuga vallutamist leiab ajaloost aga ammu enne selle termini kasutuselevõttu. Juba Külma sõja eel müüsid USA ettevõtted ja Hollywood ülejäänud maailmale mitte ainult oma tooteid, vaid ühes sellega ka Ameerika kultuuri ja väärtusi. Kuvandit riigist, mis on võimas, põnev, moodne ja trendeloov ning kus kõik on võimalik, isegi see, et ajalehepoisist saab miljonär. Suurbritannia jaoks oli Külma sõja ajal oluline Ida-Euroopas pehme jõu rakendamise kanal BBC toodang. Benny Hilli mäletate? Vat nii!

Rahvusvahelises poliitikas tähendab pehme jõud väärtusi, mida organisatsioon või riik väljendab oma kultuuris ja käitumises, mida ta seob oma sisemiste tavade ja poliitikaga ning viisis, kuidas ta suhtleb teiste riikidega.

Sajad tuhanded USA-s õppivad välistudengid naasevad ülikooli lõpetamise järel kodumaale koos Ühendriikides omandatud teadmiste ja väärtustega. Räniorus edu saavutanud Aasia ettevõtjad lähevad koju ning levitavad seal USA tõekspidamisi ja kasutavad ära ookeanitaguseid suhteid. Suur osa Hiina poliitiliste juhtide lastest on omandanud kõrghariduse Ühendriikides, mistõttu on neil realistlik ettekujutus USA ühiskonnakorraldusest ja põhimõtetest – mis erinevad oluliselt Hiina omast.

Diplomaat Edward H. Carr jagas 1939. aastal võimu kolmeks komponendiks: sõjaline võimekus, majanduslik võimekus ja võimekus mõjutada avalikku arvamust. USA president Woodrow Wilson, samuti tema järglased Franklin Roosevelt ja John F. Kennedy pidasid avaliku arvamuse mõjutamist – ehk siis pehmet jõudu – üheks olulisemaks võimu osaks.

Eesti jaoks on tähtis teada, et pehme jõu rakendamise tulemuslikkus ei sõltu riigi suurusest ega sõjalisest võimekusest. Nõukogude Liidu diktaator Jossif Stalin küsis küll nördinult, mitu diviisi on paavstil, aga pidi ometi tunnistama paavsti vägevust – sest tema võim toetub just kultuurilistele, usulistele ja diplomaatilistele tõekspidamistele.

Meie Eestis peame hoidma ja innustama oma arvopärte ja otttänakuid, tradattacke ja e-lahendusi. Nemad on meie suursaadikud laias maailmas, pehme jõu jõumehed.

Play Video

TÕE SÕNA on Eesi NATO Ühingu ja küberkaitseliitlase Kadri Paasi koostöös loodud veebilehekülg, mis kirjeldab interaktiivselt, mis on info-psühholoogiline mõjutustegevus, milleks ja kuidas seda peetakse ja kuidas meist igaühest võib saada infosõdur.

Rubriigid
infosõda

Teie juht on ju kõigest ühe munaga kapral!

                                                                                                                                                                                                  joonistuse autor: Karl-Erik Talvet

Kindlasti olete kuulnud lugu sellest, kuidas Hitleril oli ainult üks muna.

Näete, Hitler on ammu surnud, aga kuulujutt tema piinlikust intiimsest eripärast ulatub tänapäeva.

Pole vahet, kas sel väitel oli mingigi tõepõhi all – Teise ilmasõja ajal nii Saksa kui ka liitlaste sõdurite seas levides täitis jutt oma eesmärki: naeruvääristas füürerit. Kindlasti oli aga tõsi see, et sõjaväeliselt auastmelt kuulus Hitler kapralite sekka. Kapral on kogenud sõdur, reamehest üks aste kõrgemal. Lahinguväljal on kapral vaenlasele ohtlik võitleja, aga kindralstaabis strateegiliste plaanide tegemiseks võib tema teadmistest väheks jääda.

“Saksamaad juhib ühe munaga Austria kapral” oli infosõja tuumapomm, mis julgustas liitlasi – no halloo, me ei saa nüüd sellisest könnist jagu! –, aga kiskus võitlusvaimu allapoole ka Saksa sõdurite seas, eriti kui idarindel sõjaõnn pöörduma hakkas.

Vaenlase naeruvääristamine ja tema võimekuse pisendamine on iidne infosõja võte, mida näeme laialdaselt ka igapäevapoliitikas. Tähtis pole see, kas lugu, mis sa vastasest räägid, ka tõsi on. Tähtis on see, et strateegiliselt olulisel hetkel teaks ja kasvõi natuke usuks seda lugu kriitiline mass inimesi.

Ühes Eesti naaberriigis kasutati kohalike omavalitsuste valimiste eel sellist võtet, et palgati tosinkond pensionäri, kes sõitsid nädalake enne valimispäeva ühistranspordiga mööda linna ringi ja jutustasid kõigile, et vastaskandidaat on homoseksuaal. See ei vastanud tõele, aga valimispäeva pidi õnnetu kandidaat tunnistama oma kaotust ning hilisem õigete faktide jaluleseadmine pakkus küll ehk hingerahu, aga mitte enam saadikukohta.

Ameerika Ühendriikide 16. presidendile Abraham Lincolnile (1809 – 1865) on omistatud tõdemus, et mõnda inimest saab lollitada kogu aeg ja kõiki inimesi mõnda aega, kuid ei saa lollitada kõiki inimesi kogu aeg. See sedastus annab aimu, kuidas tegeleti sõnumite loomise ja levitamisega 19. sajandil, kui Lincoln ühendas verise kodusõja järel oma maa planeedi võimsaimaks föderaalriigiks.

Juristiharidusega hea maadleja Lincoln elas ajal, mil polnud veel telefoni, autot ega raadiot. Internetist, telerist või satelliitsidest rääkimata. Kogu eluks vajalik info liikus aja- ja lendlehtede ning posti külge kleebitud kuulutuste kaudu, ja loomulikult suust-suhu, luues sedasi folkloori ning andes mõistetele uued sisud.

Moodne hübriidsõda tähendab massiivset infoalast ja psühholoogilist mõjutustegevust, (poliitilist) santaaži, majanduslikku survestamine, vastase territooriumil massirahutuste õhutamist ning muid taolisi võtteid. Nende väga paindlike ja loominguliste sigatsemiste eesmärk on halvata ja naeruvääristada sihikule võetud riigi sisejulgeolekut ja välispoliitikat.

Neis, peamiselt inforuumis peetavais lahinguis, on vastasele suureks abiks niinimetatud kasulikud idioodid – inimesed või huvigrupid-seltsingud-liikumised, kes viivad enese teadmata ellu vaenlase eesmärke: paljundavad vastase retoorikat või edendavad vastase poliitikat.

Kasulikud idioodid on kuldaväärt seltskond, sest nad levitavad neid väärtusi ning räägivad neid lugusid, mida ründaja peaks muidu ise sihikule võetud riigis levitama ja vestma. Puhas ressursi kokkuhoid: kasulikud idioodid lõhestavad ise vabatahtlikult oma kodumaal kaasmaalaste üksmeelt, tekitavad segadust ja õhutavad raevu. Vaenlane saab muheledes vaadata, kuidas lollikesed tülitsevad omavahel paduemotsionaalsete teemade pärast, ent päriselt tähendusrikkad ja elulised hädad jäävad tähelepanuta.

Kasulikud idioodid on vastase seisukohast seda hinnalisemad, et nad tunnevad kohalikke olusid, kaasmaalaste kultuurilisi ja sotsiaalseid norme, nõrkusi, veendumusi ja moraalseid tõekspidamisi. Teiste sõnadega: oskavad solvata nii, et oponent ka päriselt solvub. Solvunud, lõhestatud ja omavahelisest koostööst loobunud elanikkonnaga riik on vaenlasele kerge saak.

Vene sõjandusteoreetikud Sergei Tšekinov ja Sergei Bogdanov kirjeldavadki uue generatsiooni sõda ehk hübriidsõda kui info-psühholoogilist operatsiooni, mille eesmärk on suruda vastase vägede, juhtimistasandi ning ühiskonna moraal ja vastupanuvõime tervikuna maha moel, et vastuhakk agressorile jääks üldse ära.

Küllap olete märganud, kuidas naaberriik heidab Eestile regulaarselt ette, et siin rikutakse rahvusvähemuste õigusi ning küllap olete märganud, et nendele väidetele on usinaid takkakiitjaid.

President Lincolnil oli vähemalt ses osas õigus: mõnda inimest võib lollitada kogu aeg. Hoiame üheskoos selliste kodaniku arvu Eestis võimalikult väikese.

TÕE SÕNA on Eesti NATO Ühingu ja küberkaitseliitlase Kadri Paasi koostöös loodud veebilehekülg, mis kirjeldab interaktiivselt, mis on info-psühholoogiline mõjutustegevus, milleks ja kuidas seda peetakse ja kuidas meist igaühest võib saada infosõdur.

Rubriigid
infosõda

Igal rahval on lugu, kuidas nad on võimsad ja vägevad

joonistuse autor: Karl-Erik Talvet

Eestlane, venelane ja sakslane istuvad nõia juures vangis. Nõid lubab lasta vabaks selle, kes kõnnib üle tuliste süte nii, et ei ütle kordagi „Ai!“. Esimesena läheb venelane, ei jõua veel jalga jala ettegi tõsta, kui röögatab: „Ai-ai!“. Teisena sammub sütele sakslane ja kukub ka kohe kiljuma: „Ai-ai-ai-ai!“ Kolmandana katsetab eestlane, tuline on temagi taldadel, aga „Ai!“ asemel karjub ta: „Oi-oi-oi-oi-oi!“ Ja saabki vabaks.

Lihtne anekdoot, paras lasteaialastel omavahel rääkida. Seda jutustades kinnistub eesti lastele teadmine, et nad on vahvast hõimust. Kui sama lugu räägib vene laps, on kõigist vägevam venelane, sakslasel jälle sakslane ja nii edasi.

Naabrite kohta käivad anekdoodid on osa rahvuslikust identiteedist. Sealjuures mida suurem ja ohtlikum naaber, seda napakam ta naljaloos on. Potentsiaalne vaenlane tundub ju vähem hirmus, kui me suudame tema üle naerda, näidata, et ta on haavatav ja ülekavaldatav.

Igal rahvusel ja rahval on oma lugu, mis ütleb, kes ta on ja kust tuleb ning aitab mõista, kuhu ta teel on. Lasteaiast välja kasvades avardub ja täiustub ka identiteet.

Eestlane on laulupidude rahvas. Eestlane on leiutanud Skype’i. Meil on Pärt, Kross, Nool ja Sildaru. Eestlane oskab kavalasti ellu jääda, olles samal ajal nii töökas kui ka mõnusalt laisk: meie mütoloogia on maailmas üks väheseid kui mitte ainus, kust leiab spetsiaalselt varastamiseks loodud tegelase – krati. Meil on üsna karm ja eneseirooniline huumor – see on ka üks põhjus, miks meile meeldivad Briti satiirikud ja miks me just Suurbritannia sõduritega missioonidel väga hästi klapime. Meie ütleme, kui kõrgel saab olla PISA testide latt.

Eestlane on seljatanud samas sõjas nii sakslased kui ka venelased. Loo alguses jutustatud anekdoodil on tõepõhi all – võit Vabadussõjas kahe ajaloolise vastase üle on üks rahvusliku iseteadvuse aluseid. Me suudame, kui me tahame!

Vahel, näguripäevadel, vajab rahvuse lugu meelekindluse tugevdamist, uusi legende. Üheks selliseks saab pidada Lennart Meri „Hõbevalget“, mis meenutas okupatsiooni all elavale eestlasele tema soo vägevust.

Iseteadlik, oma vanemate vaprust ja laste tarkust teadvustav rahvas on vastik vaenlane. Seetõttu üritab vastane alatasa niisuguse rahva alusmüüte, iseteadvuse tugitalasid murendada.

USA armee psühholoogiliste operatsioonide spetsialisti Miranda Holmstromi sõnul on lihtne märgata, kuidas Kremli ja Hiina propagandistid sihivad lääneriikide elanike identiteeti, et mõjutada nende suhtumist oma rahvasse ja riiki.

Kõige tõhusamad kanalid enda loo jutustamiseks ehk siis vastase müüdi murdmiseks on internet, televisioon ja raadio. Seejuures on võimalikul vastasel kasutada salarelv – tegelikkuse moonutamine. Lääneriigid rõhutavad, et valitsused ja NATO peavad oma tegevusest rääkima avalikult ja ausalt. Veelgi enam, NATO psühholoogiliste operatsioonide põhimõtete järgi ei tohi levitada valesid ega mitmeti mõistetavaid sõnumeid. Kremli strateegilise käsitluse kohaselt oli ja on avalikult edastatav info aga kõigest suitsukate.

Eesti lähiajalukku vaadates saame hea ülevaate KGB nipist, kuidas: valeinfo levitamine, välisriikide meedia mõjutamine, välisriikide kommunistlike parteide ja erinevate katteorganisatsioonide kasutamine, šantaaž ja väljapressimine ning poliitilised mõjutusoperatsioonid tuginesid 95-protsenti tõesel teabel, mida tõlgendati aga endale sobivalt. Nii et tõest sai valeinfo.

Kreml peab info-psühholoogilist mõjutustegevust oluliseks nii välispoliitika ajamisel kui ka sõjapidamises. 2014. aasta lõpus kiitis president Vladimir Putin heaks Vene Föderatsiooni sõjalise doktriini, mis kinnitab informatsiooni ja infotehnoloogia olulisust riigi julgeolekus ehk: sõjalised manöövrid liiguvad inforuumi. Ka Kremli 2010. aasta sõjakäsitus mainis, et infosõjaga ennetatakse sõjalise jõu kasutamist või kujundatakse pärast sõjalise jõu kasutamist positiivset avalikku arvamust.

Kordamine on tarkuse ema: Venemaa väidab, et jah, Krimm on nüüd meie, aga sealne rahvas tahtis ise Venemaa rüppe, mingit annekteerimist pole olnud.

Käimasoleva sajandi sõdu peetakse liikuvate piltide, meemide ja fotode abil, mis edastavad vaenlasele kasulikku väärinfot ja mille eesmärk on lõhkuda rünnatava rahva identiteeti. Sellele suudab vastu seista üksnes see rahvas, kes teab ja tunneb oma juuri ja lugu.

TÕE SÕNA on Eesti NATO Ühingu ja küberkaitseliitlase Kadri Paasi koostöös loodud veebilehekülg, mis kirjeldab interaktiivselt, mis on info-psühholoogiline mõjutustegevus, milleks ja kuidas seda peetakse ja kuidas meist igaühest võib saada infosõdur.

Rubriigid
infosõda

Põnev vale on usutavam kui igav tõde

joonistuse autor: Karl-Erik Talvet

“Koroonat pole olemas, see on valitsuse vandenõu, et inimesi rohkem kontrollida ja sundida meid kandma lollakaid maske!”

Kas just täpselt selles sõnastuses, aga taolise arvamusega puutus aastal 2020 kokku peaaegu igaüks. Kusjuures koroonaeitajaks ostus muidu täiesti tore ja koguni kõrges koolis käinud tuttav. Veel mõni kuu tagasi poleks relva ähvardusel ka kahtlustanud, et ta võiks kaasa minna mõne vandenõuteooriaga – lapik maa ja reptiilid ja mis need kõik on.

Siin ta nüüd aga seisab ja raiub jonnakalt: “Koroonat pole olemas, või kui ka on, siis ei ole ta ometi nii ohtlik, kui meile väidetakse.”

Väheseid asju, mis sunnib ootamatult vandenõuteoreetikuks hakanud tuttavat natuke mõtlema, on küsimus: “Kas tänavu koroonasse surnud rohkem kui 36 000 itaallast said siis millestki valesti aru?”

Õnneks leiab ta kiiresti kilbi: “Nojaa, aga paljud neist olid vanad ja krooniliselt haiged inimesed, kes surid koos koroonaga, mitte koroonasse. Ja mask ei kaitse viiruse vastu ikkagi!”

Mask maskiks, aga viiruse eitajad või vähemalt kevadise viirusehirmu naeruvääristajad on heaks näiteks, kuidas inimesed on teinekord valmis uskuma ükskõik mida. Miks? No näiteks selle pärast, et hea väljamõeldis on sageli huvitavam kui igavavõitu tõde. Tundub ju põnev mõelda, et lapikut maad juhivad reptiilid?

Valetamine ja selle nii-öelda tõestuseks vandenõule viitamine on vana propagandavõte. Natsi-Saksamaa juhtkonnalt pärineb paljujärgitud mõte: “Kui piisavalt suurt valet pidevalt korrata, hakkavad inimesed lõpuks seda uskuma.” Me teame, mis järgnes ja milliseks kujunes lõpp.

Kirjanik Mark Twain on sedastanud: “Inimesi on lihtsam petta kui veenda, et neid on petetud.” Siit koorub välja tõsiasi, et isegi usk valesse on lihtsalt usk, ja usklikuga on keeruline väidelda ratsionaalsete argumentide toel.

“Usk on alati pime ja küünla süütamine teeb ammu valgusest võõrdunud silmadega haiget,” on kirjutanud Andrus Kivirähk.

Lühidalt: kord nalja, väljamõeldist või otsest valet uskuma jäänud inimest on raske ümber veenda. Seda tõsiasja kasutavad osavalt ära infosõja sulerüütlid. Või vähem poeetiliselt öeldes: netitrollid, kes võivad vabalt olla vaenuliku riigi teenistuses või siis – Stalini definitsiooni kohaselt – lihtsalt kasulikud idioodid.

Zürichi ülikooli teadlane Thomas Zerback ja Florian Töpfl Berliini vabaülikoolist uurisid hiljutises teadustöös, kuidas mõjutavad väljamõeldud ning võltsfakte esitavad netikommentaarid lugejate poliitilisi seisukohti ja hoiakuid. Katse käigus kommenteerisid teadlased tavapäraseid Kremli sõnumeid matkides poliitiliselt laetud uudiseid, mis käitlesid eksagendi Sergei Skripali mürgitamist Salisbury’s 2018, USA presidendivalimisi 2016 ning keemiarelva kasutamist Süürias.

Hiljem testisid teadlased võimalusi, kuidas kommentaariumi lugejaid desinformatsiooni vastu vaktsineerida.

Katse tulemused kinnitasid esiteks kahtlust, et libafaktidele tuginevad väljamõeldud kommentaarid võivad tõepoolest muuta lugejate arvamust. Ehk siis: inimesed lähevad hõlpsalt valeinfo õnge.

Teiseks tuvastati, et veebis saab desinformatsiooni vastu võidelda ainult bännerite või hoiatustega, mis vilguvad kohe libakommentaari kõrval ning kummutavad sealsamas selgetele faktidele tuginedes trolli esitatud valeväite. Kusjuures vale tuleb lükata ümber lakkamatult, sest inimesed unustavad õpitu ruttu ja annavad trollile kiiresti uue võimalused.

Ameerika Ühendriikide sõjapidamise tulevikku ennustavas analüüsis hoiatatakse, et USA vastased püüavad riigi elanikke rünnata eeskätt identiteedi, käitumise, hoiakute ja emotsioonide järjepideva mõjutamise kaudu, kasutades selleks erinevaid strateegilise kommunikatsiooni võtteid, sotsiaalmeediat ja varjatud operatsioone küberruumis.

Kõige parema immuunsuse valeinfo vastu annab haridus ja mälu. Te ikka mäletate, et Krimm okupeeriti, mitte ei lubatud tal vabatahtlikult Venemaa koosseisu astuda?

TÕE SÕNA on Eesti NATO Ühingu ja küberkaitseliitlase Kadri Paasi koostöös loodud veebilehekülg, mis kirjeldab interaktiivselt, mis on info-psühholoogiline mõjutustegevus, milleks ja kuidas seda peetakse ja kuidas meist igaühest võib saada infosõdur.

Rubriigid
infosõda

Infosõjas langevad rahvad ja kerkivad impeeriumid

joonistuse autor: Karl-Erik Talvet

 

Idarahaskandaali mäletate? Või mäletate hoopis kirikurahaskandaali? Õige, see on ju üks ja sama sündmus – pikalt avalikkuse fookuses olnud kahtlus, et Keskerakond küsis Venemaalt raha. Ainult et vastaspoolte nägemuses.

Üks sündmus, aga kaks vägagi erikõlalist nimetust.

Mõiste „idarahaskandaal“ viitab selgelt Vene päritolule ja pole vahet, kas jutt käib kroonidest, eurodest, rubladest või dollaritest – Eestis poliitika tegemiseks Peipsi tagant raha küsimine on igal juhul riskantne ja vastutustundetu. Terminit „idarahaskandaal“ kasutasid kõik Keskerakonna oponendid, et näidata toona veel Savisaare juhitud partei ebausaldusväärsust.

Keskerakondlased ja nende poolehoidjad kasutasid samast asjast kõneledes aga mõistet „kirikuraha“, rõhutamaks, et kui mingit toetust Venemaalt tõesti küsitigi, siis ainult üllal eesmärgil – pühakoja püstitamiseks ja häbi olgu neil, kes näitavad näpuga õilsatele kirikuehitajatele!

Või äkki mäletate hoopis lugu, kuidas Politsei- ja Piirivalveameti peadirektor Elmar Vaher ostis asutuse kaardiga kõrvaklapid ja matkasaapad? Väga kiiresti õppis Vaher kasutama sõnade „kõrvaklapid“ ja „matkasaapad“ – mis viitavad pigem mõnusale puhkusele – asemel väljendit „töövahendid“.

Need mõlemad on näited klassikalisest infosõjast, mille võitmiseks tuleb esiteks anda sind huvitavale nähtusele või sündmusele tugevalt laetud sõnaga selge hinnang, ja teiseks teha enda hinnang kuuldavamaks kui vastase oma.

Kui infosõda peavad riigid – ja nad peavad, oi, kuidas peavad – sõltub sellest, kelle sõna jääb kõlama, tervete rahvaste saatus.

2014. aasta esimeses Akadeemias kirjutas ajaloodoktor Kaarel Piirimäe, kuidas oktoobris 1944 ujutati Suurbritannia ajakirjandus üle äsja „vabastatud” Eestit puudutavate uudistega. Mitte üheski neis Nõukogude Liidust dirigeeritud uudises ei kaheldud vajaduses kehtestada Eestis nõukogude võim. Iseseisvuse taastamine ei tulnud jutukski, justkui peoga oli pühitud teadmine, et vaid mõned aastad varem oli Eesti iseseisev riik ja Briti krooni ustav sõber. Ajalehes The Times avaldati 17. oktoobril 1944 koguni lootust, et Balti riikidest saavad Nõukogude Liidu näidisvabariigid.

„Kui käsitaksime seda kõike infosõjana Eesti ja Nõukogude Liidu vahel, oleks ilmne, et 1944. aasta sügiseks oli Eesti selle sõja kaotanud. /-/ Võib öelda, et kui Eesti rahva põhitähelepanu oli koondunud Teise maailmasõja idarindele, kus eestlasi võitles mõlemal sõdival poolel, kujutas lääneriikide avaliku arvamuse mõjutamine endast teist rinnet läänes,” nendib Piirimäe.

Nõukogude Liidu – kel oli jaksu sõdida lääneriikide avaliku arvamuse mõjutamise nimel – sõnum oli lihtne: me vabastasime Baltimaad fašistliku režiimi alt, mitte ei okupeerinud neid uuesti. Üksikute diplomaatide meenutused, et Eesti, Läti ja Leeduga toimuv on sulaselge annektsioon, jäidki hüüdjaks hääleks Saharas.

Praegu on Eesti iseolemise ja iseseisvuse säilitamiseks oluline, et võimalikult palju inimesi üle maailma teavad Eestit kui iseseisvat riiki ning meie partnerid usuvad meie diplomaatide juttu. Nii võime loota oma sõnumi pealejäämisele ja abile ka juhul, kui näiteks Kreml korraldab siinkandis mõne sigaduse (laialdane elektrikatkestus Tallinnas ja Ida-Virumaal, ulatuslik keemiareostus rannikumeres, pagulaste massilised piiriületused, “juhuslikult” Võru külje alla eksinud wagnerlased – Wagneri palgasõdurid märatsevad teadupoolest seal, kuhu GRU tellib sõdimise).

Tähtis on see, et usutaks Eestit, kes ütleb: „See on okupatsioon““, mitte vastaspoolt, kes ütleb sama asja kohta igasuguse häbitundeta: „See on vabastamine“.

Eesti tõsiseltvõetavust ja usaldusväärsust ehk positsioone infosõjas kindlustavad lisaks meie diplomaatidele ja sõjaväelastele ka Ott Tänak, Arvo Pärt, Anett Kontaveit, Kelly Sildaru. Aga ka üleilmne teadmine, et Eesti on Bolti, Transverwise`i ja Skype`i kodumaa ning ulmeline e-riik, kus valitsus ja maksuametki on ammu veebi kolinud. Vähe sellest – tulu deklareerimine ja isegi uue firma loomine võtab siin vaid mõne minuti. Ning 2020. aasta kevadel kolisid kõik õpilased ja õpetajad ainsa nädalavahetusega oma koolitöö internetti. PISA tulemustest rääkimata.

Mida rohkem inimesi üle maakera teavad, et me oleme väike äge aus vaba maa, seda raskem on vaenlasel meie kohta midagi halba valetada.

Infosõjas on sõdur igaüks, kes uudiseid teeb, loeb, vahendab. Igaüks saab jälgida, millisel sõnumil aitab ta näiteks internetis levida. Igaüks saab endale ja sõpradele meelde tuletada, et laetud sõnal on tuumarelva jõud: Krimm annekteeriti, mitte ei lastud tal vabatahtlikult Venemaaga liituda.

 

TÕE SÕNA on Eesti NATO Ühingu ja küberkaitseliitlase Kadri Paasi koostöös loodud veebilehekülg, mis kirjeldab interaktiivselt, mis on info-psühholoogiline mõjutustegevus, milleks ja kuidas seda peetakse ja kuidas meist igaühest võib saada infosõdur.

Rubriigid
infosõda

Võidab see, kelle lugu lendab

joonistuse autor: Karl-Erik Talvet

Kes poleks vahel kustutanud või visanud ära mõnd fotot, kus ta on enda arvates kole. Tegemist pole millegi muu kui infooperatsiooniga: endast parema mulje jätmisega, endale sobiva loo jutustamisega. Loo endale sobiva nurga alt jutustamisega.

Avalikus ruumis on manipuleerimise ehk tõeväänamise A ja O foto. Sest üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna. Sealjuures tuhande sõna läbilugemiseks kulub mitu minutit (see tekst siin on umbes 570 sõna pikk, pange stopper käima ja mõõtke ära, kaua te seda loete), aga pilt annab oma sõnumi edasi mõne sekundiga.

Iseäranis valimiskampaaniate aegu on lihtne leida internetis meeme, mis põhinevad fotol, kus mõni poliitik näeb totakas välja, ning sellele lisatud vaimukal (või vaimukusele püüdleval) tekstil. Stiilis: minister X haigutab, kui jutuks tulevad töötud. Seos foto ja teksti vahel on meelevaldne, sest minister X võib töötute olukorra leevendamiseks rügada palehigis, ja haigutavana jäi ta pildile hoopis jõulujumalateenistusel, aga see pole enam oluline. Minister X-i vastased on oma sõnumi lendu lasknud.

Kui meem õnnestus – see on päriselt ka naljakas, sest no kes ei näeks haigutades koomiline välja –, võivad seda oma Facebooki seinal jagada ka need, kes teavad, et minister X on tegelikult igati tubli ja kaaskondsete käekäigust hooliv inimene. Nende muigvelsui, ehk isegi eneseirooniast jagajate näoraamatusõprade seas võib olla aga mõni, kes otsustab selle pilapildi põhjal: okei, minister X-i poolt ma ei hääleta. Meemi anonüümne looja (ei ole selle pildi juures ju kirjas, et autor on valimiskampaanias ühe või teise erakonna teenistuses) kasseerib sisse punktivõidu – konkurendilt üks hääl röövitud.

Kui üks pilt räägib tuhat sõna, siis kuitahes lühike video võib jutustada terve romaani. Te teate neid fotosid ja lühivideoid küll. Terroristide ohjamiseks korraldatud rünnakus hukkus laps. Paadipõgenikena randuvad Euroopas ainult täisjõus noored mehed, kallid telefonid käes. Ja nii edasi, ja nii tagasi.

Võib-olla olete sellist emotsionaalselt agressiivset pilti või videot ka jaganud. Halvustades saatetekstis näiteks mõnd üleilmset organisatsiooni, mille liige on ka Eesti. Panemata sealjuures tähele, et pildi/video/meemi allikas on kahtlane, võib-olla koguni tuvastamatu. Mis siin enam teha – ilmselt sattusite veenvalt lavastatud või kokku monteeritud väljamõeldise otsa, teie tunded lõid lõkkele ja väänatud tõde sai teie abil veelgi laiema auditooriumi tähelepanu.

Tugevalt emotsioonile pressiv meem on infosõja miin, mida saab vältida ainult mõistlikkusega. See on lihtne: tuleb vaid teada, et igasugune info mõjutab, igasugust infot on võimalik edastada tasakaalukalt, aga ka küüniliselt lollitades, valetades, hirmutades, ähvardades ja ässitades.

Lisaks tuleb teada, et oma lugu jutustada ihkav vaenlane oskab miine sättida. Vaadake kõrvalolevat e-kirja. Ses meilis loetleb Cambridge`i ülikooli psühholoogiaprofessor Aleksandr Kogan mõõdikuid, mille alusel profileerida sotsiaalmeedia kasutajaid: vaimne võimekus, religioossus, eluga rahulolu, poliitilised vaated, usk tähemärkidesse. Suurt osa sellest infost jagavad sotsiaalmeedia kasutajad enda kohta ise. Mitte väga keerulise analüüsi järel saab reklaamivahendaja, aga ka vaenulik jõud sõeluda välja erinevad sihtgrupid, kellele siis just nende püüdmiseks peenhäälestatud infot ette sööta. See töötab juba praegu iga päev iga kell – klikake Facebookis lahti mõni saapa- või kellareklaam ja vaadake, mis teie infovoos toimuma hakkab.

Lühidalt: inimeste enda jagatud andmete põhjal on lihtne sööta talle ette just teda kõige rohkem kõnetav sõnum: müüa kassiarmastajale maha kiisukombinesoon, harrastussportlasele uued tossud, rahuarmastajale teadmine, et kõik armeed on halvad. Sealjuures ei häbene müüja tõde moonutada.

Vilunud infooperaator oskab ajada vaenlase eri leerid sotsmeedia kõlakojas närvi ja tülli. Vilunud infooperaator suudab lihtsate ja täpselt sihtgrupile sihitud meemidega veenda, et sündmus, mida seni tundsime pealinna vallutamisena, on tegelikult pealinna vabastamine.

Kuidas ja kellele oma lugu jutustada – see on võiduküsimus. Me kõik elame lugude maailmas. Meie ise oleme lood ja lood on osa meist. Võidab see, kelle lugu – kasvõi naljaga pooleks jutustatud – jääb peale ja meelde.

TÕE SÕNA on Eesti NATO Ühingu ja küberkaitseliitlase Kadri Paasi koostöös loodud veebilehekülg, mis kirjeldab interaktiivselt, mis on info-psühholoogiline mõjutustegevus, milleks ja kuidas seda peetakse ja kuidas meist igaühest võib saada infosõdur.