Igal rahval on lugu, kuidas nad on võimsad ja vägevad

joonistuse autor: Karl-Erik Talvet

Eestlane, venelane ja sakslane istuvad nõia juures vangis. Nõid lubab lasta vabaks selle, kes kõnnib üle tuliste süte nii, et ei ütle kordagi „Ai!“. Esimesena läheb venelane, ei jõua veel jalga jala ettegi tõsta, kui röögatab: „Ai-ai!“. Teisena sammub sütele sakslane ja kukub ka kohe kiljuma: „Ai-ai-ai-ai!“ Kolmandana katsetab eestlane, tuline on temagi taldadel, aga „Ai!“ asemel karjub ta: „Oi-oi-oi-oi-oi!“ Ja saabki vabaks.

Lihtne anekdoot, paras lasteaialastel omavahel rääkida. Seda jutustades kinnistub eesti lastele teadmine, et nad on vahvast hõimust. Kui sama lugu räägib vene laps, on kõigist vägevam venelane, sakslasel jälle sakslane ja nii edasi.

Naabrite kohta käivad anekdoodid on osa rahvuslikust identiteedist. Sealjuures mida suurem ja ohtlikum naaber, seda napakam ta naljaloos on. Potentsiaalne vaenlane tundub ju vähem hirmus, kui me suudame tema üle naerda, näidata, et ta on haavatav ja ülekavaldatav.

Igal rahvusel ja rahval on oma lugu, mis ütleb, kes ta on ja kust tuleb ning aitab mõista, kuhu ta teel on. Lasteaiast välja kasvades avardub ja täiustub ka identiteet.

Eestlane on laulupidude rahvas. Eestlane on leiutanud Skype’i. Meil on Pärt, Kross, Nool ja Sildaru. Eestlane oskab kavalasti ellu jääda, olles samal ajal nii töökas kui ka mõnusalt laisk: meie mütoloogia on maailmas üks väheseid kui mitte ainus, kust leiab spetsiaalselt varastamiseks loodud tegelase – krati. Meil on üsna karm ja eneseirooniline huumor – see on ka üks põhjus, miks meile meeldivad Briti satiirikud ja miks me just Suurbritannia sõduritega missioonidel väga hästi klapime. Meie ütleme, kui kõrgel saab olla PISA testide latt.

Eestlane on seljatanud samas sõjas nii sakslased kui ka venelased. Loo alguses jutustatud anekdoodil on tõepõhi all – võit Vabadussõjas kahe ajaloolise vastase üle on üks rahvusliku iseteadvuse aluseid. Me suudame, kui me tahame!

Vahel, näguripäevadel, vajab rahvuse lugu meelekindluse tugevdamist, uusi legende. Üheks selliseks saab pidada Lennart Meri „Hõbevalget“, mis meenutas okupatsiooni all elavale eestlasele tema soo vägevust.

Iseteadlik, oma vanemate vaprust ja laste tarkust teadvustav rahvas on vastik vaenlane. Seetõttu üritab vastane alatasa niisuguse rahva alusmüüte, iseteadvuse tugitalasid murendada.

USA armee psühholoogiliste operatsioonide spetsialisti Miranda Holmstromi sõnul on lihtne märgata, kuidas Kremli ja Hiina propagandistid sihivad lääneriikide elanike identiteeti, et mõjutada nende suhtumist oma rahvasse ja riiki.

Kõige tõhusamad kanalid enda loo jutustamiseks ehk siis vastase müüdi murdmiseks on internet, televisioon ja raadio. Seejuures on võimalikul vastasel kasutada salarelv – tegelikkuse moonutamine. Lääneriigid rõhutavad, et valitsused ja NATO peavad oma tegevusest rääkima avalikult ja ausalt. Veelgi enam, NATO psühholoogiliste operatsioonide põhimõtete järgi ei tohi levitada valesid ega mitmeti mõistetavaid sõnumeid. Kremli strateegilise käsitluse kohaselt oli ja on avalikult edastatav info aga kõigest suitsukate.

Eesti lähiajalukku vaadates saame hea ülevaate KGB nipist, kuidas: valeinfo levitamine, välisriikide meedia mõjutamine, välisriikide kommunistlike parteide ja erinevate katteorganisatsioonide kasutamine, šantaaž ja väljapressimine ning poliitilised mõjutusoperatsioonid tuginesid 95-protsenti tõesel teabel, mida tõlgendati aga endale sobivalt. Nii et tõest sai valeinfo.

Kreml peab info-psühholoogilist mõjutustegevust oluliseks nii välispoliitika ajamisel kui ka sõjapidamises. 2014. aasta lõpus kiitis president Vladimir Putin heaks Vene Föderatsiooni sõjalise doktriini, mis kinnitab informatsiooni ja infotehnoloogia olulisust riigi julgeolekus ehk: sõjalised manöövrid liiguvad inforuumi. Ka Kremli 2010. aasta sõjakäsitus mainis, et infosõjaga ennetatakse sõjalise jõu kasutamist või kujundatakse pärast sõjalise jõu kasutamist positiivset avalikku arvamust.

Kordamine on tarkuse ema: Venemaa väidab, et jah, Krimm on nüüd meie, aga sealne rahvas tahtis ise Venemaa rüppe, mingit annekteerimist pole olnud.

Käimasoleva sajandi sõdu peetakse liikuvate piltide, meemide ja fotode abil, mis edastavad vaenlasele kasulikku väärinfot ja mille eesmärk on lõhkuda rünnatava rahva identiteeti. Sellele suudab vastu seista üksnes see rahvas, kes teab ja tunneb oma juuri ja lugu.

Tõesõna on Eesti NATO Ühingu loodud veebilehekülg, mis kirjeldab interaktiivselt, mis on 21. sajandi infosõda, milleks ja kuidas seda peetakse ja kuidas meist igaühest võib saada infosõdur.

 

Share on facebook
Share on twitter
Share on email

Mitu diviisi on paavstil?

Rahvusvahelises poliitikas tähendab pehme jõud väärtusi, mida organisatsioon või riik väljendab oma kultuuris ja käitumises, mida ta seob oma sisemiste tavade ja poliitikaga ning viisis, kuidas ta suhtleb teiste riikidega.

Teie juht on ju kõigest ühe munaga kapral!

Neis, peamiselt inforuumis peetavais lahinguis, on vastasele suureks abiks niinimetatud kasulikud idioodid – inimesed või huvigrupid-seltsingud-liikumised, kes viivad enese teadmata ellu vaenlase eesmärke: paljundavad vastase retoorikat või edendavad vastase poliitikat.

Põnev vale on usutavam kui igav tõde

Väheseid asju, mis sunnib ootamatult vandenõuteoreetikuks hakanud tuttavat natuke mõtlema, on küsimus: “Kas tänavu koroonasse surnud rohkem kui 36 000 itaallast said siis millestki valesti aru?

Võidab see, kelle lugu lendab

Avalikus ruumis on manipuleerimise ehk tõeväänamise A ja O foto. Sest üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna. Sealjuures tuhande sõna läbilugemiseks kulub mitu minutit (see tekst siin on umbes 570 sõna pikk, pange stopper käima ja mõõtke ära, kaua te seda loete), aga pilt annab oma sõnumi edasi mõne sekundiga.