Võidab see, kelle lugu lendab

joonistuse autor: Karl-Erik Talvet

 

Kes poleks vahel kustutanud või visanud ära mõnd fotot, kus ta on enda arvates kole. Tegemist pole millegi muu kui infooperatsiooniga: endast parema mulje jätmisega, endale sobiva loo jutustamisega. Loo endale sobiva nurga alt jutustamisega.

Avalikus ruumis on manipuleerimise ehk tõeväänamise A ja O foto. Sest üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna. Sealjuures tuhande sõna läbilugemiseks kulub mitu minutit (see tekst siin on umbes 570 sõna pikk, pange stopper käima ja mõõtke ära, kaua te seda loete), aga pilt annab oma sõnumi edasi mõne sekundiga.

Iseäranis valimiskampaaniate aegu on lihtne leida internetis meeme, mis põhinevad fotol, kus mõni poliitik näeb totakas välja, ning sellele lisatud vaimukal (või vaimukusele püüdleval) tekstil. Stiilis: minister X haigutab, kui jutuks tulevad töötud. Seos foto ja teksti vahel on meelevaldne, sest minister X võib töötute olukorra leevendamiseks rügada palehigis, ja haigutavana jäi ta pildile hoopis jõulujumalateenistusel, aga see pole enam oluline. Minister X-i vastased on oma sõnumi lendu lasknud.

Kui meem õnnestus – see on päriselt ka naljakas, sest no kes ei näeks haigutades koomiline välja –, võivad seda oma Facebooki seinal jagada ka need, kes teavad, et minister X on tegelikult igati tubli ja kaaskondsete käekäigust hooliv inimene. Nende muigvelsui, ehk isegi eneseirooniast jagajate näoraamatusõprade seas võib olla aga mõni, kes otsustab selle pilapildi põhjal: okei, minister X-i poolt ma ei hääleta. Meemi anonüümne looja (ei ole selle pildi juures ju kirjas, et autor on valimiskampaanias ühe või teise erakonna teenistuses) kasseerib sisse punktivõidu – konkurendilt üks hääl röövitud.

Kui üks pilt räägib tuhat sõna, siis kuitahes lühike video võib jutustada terve romaani. Te teate neid fotosid ja lühivideoid küll. Terroristide ohjamiseks korraldatud rünnakus hukkus laps. Paadipõgenikena randuvad Euroopas ainult täisjõus noored mehed, kallid telefonid käes. Ja nii edasi, ja nii tagasi.

Võib-olla olete sellist emotsionaalselt agressiivset pilti või videot ka jaganud. Halvustades saatetekstis näiteks mõnd üleilmset organisatsiooni, mille liige on ka Eesti. Panemata sealjuures tähele, et pildi/video/meemi allikas on kahtlane, võib-olla koguni tuvastamatu. Mis siin enam teha – ilmselt sattusite veenvalt lavastatud või kokku monteeritud väljamõeldise otsa, teie tunded lõid lõkkele ja väänatud tõde sai teie abil veelgi laiema auditooriumi tähelepanu.

Tugevalt emotsioonile pressiv meem on infosõja miin, mida saab vältida ainult mõistlikkusega. See on lihtne: tuleb vaid teada, et igasugune info mõjutab, igasugust infot on võimalik edastada tasakaalukalt, aga ka küüniliselt lollitades, valetades, hirmutades, ähvardades ja ässitades.

Lisaks tuleb teada, et oma lugu jutustada ihkav vaenlane oskab miine sättida. Vaadake kõrvalolevat e-kirja. Ses meilis loetleb Cambridge`i ülikooli psühholoogiaprofessor Aleksandr Kogan mõõdikuid, mille alusel profileerida sotsiaalmeedia kasutajaid: vaimne võimekus, religioossus, eluga rahulolu, poliitilised vaated, usk tähemärkidesse. Suurt osa sellest infost jagavad sotsiaalmeedia kasutajad enda kohta ise. Mitte väga keerulise analüüsi järel saab reklaamivahendaja, aga ka vaenulik jõud sõeluda välja erinevad sihtgrupid, kellele siis just nende püüdmiseks peenhäälestatud infot ette sööta. See töötab juba praegu iga päev iga kell – klikake Facebookis lahti mõni saapa- või kellareklaam ja vaadake, mis teie infovoos toimuma hakkab.

Lühidalt: inimeste enda jagatud andmete põhjal on lihtne sööta talle ette just teda kõige rohkem kõnetav sõnum: müüa kassiarmastajale maha kiisukombinesoon, harrastussportlasele uued tossud, rahuarmastajale teadmine, et kõik armeed on halvad. Sealjuures ei häbene müüja tõde moonutada.

Vilunud infooperaator oskab ajada vaenlase eri leerid sotsmeedia kõlakojas närvi ja tülli. Vilunud infooperaator suudab lihtsate ja täpselt sihtgrupile sihitud meemidega veenda, et sündmus, mida seni tundsime pealinna vallutamisena, on tegelikult pealinna vabastamine.

Kuidas ja kellele oma lugu jutustada – see on võiduküsimus. Me kõik elame lugude maailmas. Meie ise oleme lood ja lood on osa meist. Võidab see, kelle lugu – kasvõi naljaga pooleks jutustatud – jääb peale ja meelde.

Tõesõna on Eesti NATO Ühingu loodud veebilehekülg, mis kirjeldab interaktiivselt, mis on 21. sajandi infosõda, milleks ja kuidas seda peetakse ja kuidas meist igaühest võib saada infosõdur.

 

Share on facebook
Share on twitter
Share on email

Mitu diviisi on paavstil?

Rahvusvahelises poliitikas tähendab pehme jõud väärtusi, mida organisatsioon või riik väljendab oma kultuuris ja käitumises, mida ta seob oma sisemiste tavade ja poliitikaga ning viisis, kuidas ta suhtleb teiste riikidega.

Teie juht on ju kõigest ühe munaga kapral!

Neis, peamiselt inforuumis peetavais lahinguis, on vastasele suureks abiks niinimetatud kasulikud idioodid – inimesed või huvigrupid-seltsingud-liikumised, kes viivad enese teadmata ellu vaenlase eesmärke: paljundavad vastase retoorikat või edendavad vastase poliitikat.

Igal rahval on lugu, kuidas nad on võimsad ja vägevad

Naabrite kohta käivad anekdoodid on osa rahvuslikust identiteedist. Sealjuures mida suurem ja ohtlikum naaber, seda napakam ta naljaloos on. Potentsiaalne vaenlane tundub ju vähem hirmus, kui me suudame tema üle naerda, näidata, et ta on haavatav ja ülekavaldatav.

Põnev vale on usutavam kui igav tõde

Väheseid asju, mis sunnib ootamatult vandenõuteoreetikuks hakanud tuttavat natuke mõtlema, on küsimus: “Kas tänavu koroonasse surnud rohkem kui 36 000 itaallast said siis millestki valesti aru?