Infosõjas langevad rahvad ja kerkivad impeeriumid

joonistuse autor: Karl-Erik Talvet

 

Idarahaskandaali mäletate? Või mäletate hoopis kirikurahaskandaali? Õige, see on ju üks ja sama sündmus – pikalt avalikkuse fookuses olnud kahtlus, et Keskerakond küsis Venemaalt raha. Ainult et vastaspoolte nägemuses.

Üks sündmus, aga kaks vägagi erikõlalist nimetust.

Mõiste „idarahaskandaal“ viitab selgelt Vene päritolule ja pole vahet, kas jutt käib kroonidest, eurodest, rubladest või dollaritest – Eestis poliitika tegemiseks Peipsi tagant raha küsimine on igal juhul riskantne ja vastutustundetu. Terminit „idarahaskandaal“ kasutasid kõik Keskerakonna oponendid, et näidata toona veel Savisaare juhitud partei ebausaldusväärsust.

Keskerakondlased ja nende poolehoidjad kasutasid samast asjast kõneledes aga mõistet „kirikuraha“, rõhutamaks, et kui mingit toetust Venemaalt tõesti küsitigi, siis ainult üllal eesmärgil – pühakoja püstitamiseks ja häbi olgu neil, kes näitavad näpuga õilsatele kirikuehitajatele!

Või äkki mäletate hoopis lugu, kuidas Politsei- ja Piirivalveameti peadirektor Elmar Vaher ostis asutuse kaardiga kõrvaklapid ja matkasaapad? Väga kiiresti õppis Vaher kasutama sõnade „kõrvaklapid“ ja „matkasaapad“ – mis viitavad pigem mõnusale puhkusele – asemel väljendit „töövahendid“.

Need mõlemad on näited klassikalisest infosõjast, mille võitmiseks tuleb esiteks anda sind huvitavale nähtusele või sündmusele tugevalt laetud sõnaga selge hinnang, ja teiseks teha enda hinnang kuuldavamaks kui vastase oma.

Kui infosõda peavad riigid – ja nad peavad, oi, kuidas peavad – sõltub sellest, kelle sõna jääb kõlama, tervete rahvaste saatus.

2014. aasta esimeses Akadeemias kirjutas ajaloodoktor Kaarel Piirimäe, kuidas oktoobris 1944 ujutati Suurbritannia ajakirjandus üle äsja „vabastatud” Eestit puudutavate uudistega. Mitte üheski neis Nõukogude Liidust dirigeeritud uudises ei kaheldud vajaduses kehtestada Eestis nõukogude võim. Iseseisvuse taastamine ei tulnud jutukski, justkui peoga oli pühitud teadmine, et vaid mõned aastad varem oli Eesti iseseisev riik ja Briti krooni ustav sõber. Ajalehes The Times avaldati 17. oktoobril 1944 koguni lootust, et Balti riikidest saavad Nõukogude Liidu näidisvabariigid.

„Kui käsitaksime seda kõike infosõjana Eesti ja Nõukogude Liidu vahel, oleks ilmne, et 1944. aasta sügiseks oli Eesti selle sõja kaotanud. /-/ Võib öelda, et kui Eesti rahva põhitähelepanu oli koondunud Teise maailmasõja idarindele, kus eestlasi võitles mõlemal sõdival poolel, kujutas lääneriikide avaliku arvamuse mõjutamine endast teist rinnet läänes,” nendib Piirimäe.

Nõukogude Liidu – kel oli jaksu sõdida lääneriikide avaliku arvamuse mõjutamise nimel – sõnum oli lihtne: me vabastasime Baltimaad fašistliku režiimi alt, mitte ei okupeerinud neid uuesti. Üksikute diplomaatide meenutused, et Eesti, Läti ja Leeduga toimuv on sulaselge annektsioon, jäidki hüüdjaks hääleks Saharas.

Praegu on Eesti iseolemise ja iseseisvuse säilitamiseks oluline, et võimalikult palju inimesi üle maailma teavad Eestit kui iseseisvat riiki ning meie partnerid usuvad meie diplomaatide juttu. Nii võime loota oma sõnumi pealejäämisele ja abile ka juhul, kui näiteks Kreml korraldab siinkandis mõne sigaduse (laialdane elektrikatkestus Tallinnas ja Ida-Virumaal, ulatuslik keemiareostus rannikumeres, pagulaste massilised piiriületused, “juhuslikult” Võru külje alla eksinud wagnerlased – Wagneri palgasõdurid märatsevad teadupoolest seal, kuhu GRU tellib sõdimise).

Tähtis on see, et usutaks Eestit, kes ütleb: „See on okupatsioon““, mitte vastaspoolt, kes ütleb sama asja kohta igasuguse häbitundeta: „See on vabastamine“.

Eesti tõsiseltvõetavust ja usaldusväärsust ehk positsioone infosõjas kindlustavad lisaks meie diplomaatidele ja sõjaväelastele ka Ott Tänak, Arvo Pärt, Anett Kontaveit, Kelly Sildaru. Aga ka üleilmne teadmine, et Eesti on Bolti, Transverwise`i ja Skype`i kodumaa ning ulmeline e-riik, kus valitsus ja maksuametki on ammu veebi kolinud. Vähe sellest – tulu deklareerimine ja isegi uue firma loomine võtab siin vaid mõne minuti. Ning 2020. aasta kevadel kolisid kõik õpilased ja õpetajad ainsa nädalavahetusega oma koolitöö internetti. PISA tulemustest rääkimata.

Mida rohkem inimesi üle maakera teavad, et me oleme väike äge aus vaba maa, seda raskem on vaenlasel meie kohta midagi halba valetada.

Infosõjas on sõdur igaüks, kes uudiseid teeb, loeb, vahendab. Igaüks saab jälgida, millisel sõnumil aitab ta näiteks internetis levida. Igaüks saab endale ja sõpradele meelde tuletada, et laetud sõnal on tuumarelva jõud: Krimm annekteeriti, mitte ei lastud tal vabatahtlikult Venemaaga liituda.

 

TÕE SÕNA on Eesti NATO Ühingu ja küberkaitseliitlase Kadri Paasi koostöös loodud veebilehekülg, mis kirjeldab interaktiivselt, mis on info-psühholoogiline mõjutustegevus, milleks ja kuidas seda peetakse ja kuidas meist igaühest võib saada infosõdur.

Share on facebook
Share on twitter
Share on email

Mitu diviisi on paavstil?

Rahvusvahelises poliitikas tähendab pehme jõud väärtusi, mida organisatsioon või riik väljendab oma kultuuris ja käitumises, mida ta seob oma sisemiste tavade ja poliitikaga ning viisis, kuidas ta suhtleb teiste riikidega.

Teie juht on ju kõigest ühe munaga kapral!

Neis, peamiselt inforuumis peetavais lahinguis, on vastasele suureks abiks niinimetatud kasulikud idioodid – inimesed või huvigrupid-seltsingud-liikumised, kes viivad enese teadmata ellu vaenlase eesmärke: paljundavad vastase retoorikat või edendavad vastase poliitikat.

Igal rahval on lugu, kuidas nad on võimsad ja vägevad

Naabrite kohta käivad anekdoodid on osa rahvuslikust identiteedist. Sealjuures mida suurem ja ohtlikum naaber, seda napakam ta naljaloos on. Potentsiaalne vaenlane tundub ju vähem hirmus, kui me suudame tema üle naerda, näidata, et ta on haavatav ja ülekavaldatav.

Põnev vale on usutavam kui igav tõde

Väheseid asju, mis sunnib ootamatult vandenõuteoreetikuks hakanud tuttavat natuke mõtlema, on küsimus: “Kas tänavu koroonasse surnud rohkem kui 36 000 itaallast said siis millestki valesti aru?

Võidab see, kelle lugu lendab

Avalikus ruumis on manipuleerimise ehk tõeväänamise A ja O foto. Sest üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna. Sealjuures tuhande sõna läbilugemiseks kulub mitu minutit (see tekst siin on umbes 570 sõna pikk, pange stopper käima ja mõõtke ära, kaua te seda loete), aga pilt annab oma sõnumi edasi mõne sekundiga.