joonistuse autor: Karl-Erik Talvet
“Koroonat pole olemas, see on valitsuse vandenõu, et inimesi rohkem kontrollida ja sundida meid kandma lollakaid maske!”
Kas just täpselt selles sõnastuses, aga taolise arvamusega puutus aastal 2020 kokku peaaegu igaüks. Kusjuures koroonaeitajaks ostus muidu täiesti tore ja koguni kõrges koolis käinud tuttav. Veel mõni kuu tagasi poleks relva ähvardusel ka kahtlustanud, et ta võiks kaasa minna mõne vandenõuteooriaga – lapik maa ja reptiilid ja mis need kõik on.
Siin ta nüüd aga seisab ja raiub jonnakalt: “Koroonat pole olemas, või kui ka on, siis ei ole ta ometi nii ohtlik, kui meile väidetakse.”
Väheseid asju, mis sunnib ootamatult vandenõuteoreetikuks hakanud tuttavat natuke mõtlema, on küsimus: “Kas tänavu koroonasse surnud rohkem kui 36 000 itaallast said siis millestki valesti aru?”
Õnneks leiab ta kiiresti kilbi: “Nojaa, aga paljud neist olid vanad ja krooniliselt haiged inimesed, kes surid koos koroonaga, mitte koroonasse. Ja mask ei kaitse viiruse vastu ikkagi!”
Mask maskiks, aga viiruse eitajad või vähemalt kevadise viirusehirmu naeruvääristajad on heaks näiteks, kuidas inimesed on teinekord valmis uskuma ükskõik mida. Miks? No näiteks selle pärast, et hea väljamõeldis on sageli huvitavam kui igavavõitu tõde. Tundub ju põnev mõelda, et lapikut maad juhivad reptiilid?
Valetamine ja selle nii-öelda tõestuseks vandenõule viitamine on vana propagandavõte. Natsi-Saksamaa juhtkonnalt pärineb paljujärgitud mõte: “Kui piisavalt suurt valet pidevalt korrata, hakkavad inimesed lõpuks seda uskuma.” Me teame, mis järgnes ja milliseks kujunes lõpp.
Kirjanik Mark Twain on sedastanud: “Inimesi on lihtsam petta kui veenda, et neid on petetud.” Siit koorub välja tõsiasi, et isegi usk valesse on lihtsalt usk, ja usklikuga on keeruline väidelda ratsionaalsete argumentide toel.
“Usk on alati pime ja küünla süütamine teeb ammu valgusest võõrdunud silmadega haiget,” on kirjutanud Andrus Kivirähk.
Lühidalt: kord nalja, väljamõeldist või otsest valet uskuma jäänud inimest on raske ümber veenda. Seda tõsiasja kasutavad osavalt ära infosõja sulerüütlid. Või vähem poeetiliselt öeldes: netitrollid, kes võivad vabalt olla vaenuliku riigi teenistuses või siis – Stalini definitsiooni kohaselt – lihtsalt kasulikud idioodid.
Zürichi ülikooli teadlane Thomas Zerback ja Florian Töpfl Berliini vabaülikoolist uurisid hiljutises teadustöös, kuidas mõjutavad väljamõeldud ning võltsfakte esitavad netikommentaarid lugejate poliitilisi seisukohti ja hoiakuid. Katse käigus kommenteerisid teadlased tavapäraseid Kremli sõnumeid matkides poliitiliselt laetud uudiseid, mis käitlesid eksagendi Sergei Skripali mürgitamist Salisbury’s 2018, USA presidendivalimisi 2016 ning keemiarelva kasutamist Süürias.
Hiljem testisid teadlased võimalusi, kuidas kommentaariumi lugejaid desinformatsiooni vastu vaktsineerida.
Katse tulemused kinnitasid esiteks kahtlust, et libafaktidele tuginevad väljamõeldud kommentaarid võivad tõepoolest muuta lugejate arvamust. Ehk siis: inimesed lähevad hõlpsalt valeinfo õnge.
Teiseks tuvastati, et veebis saab desinformatsiooni vastu võidelda ainult bännerite või hoiatustega, mis vilguvad kohe libakommentaari kõrval ning kummutavad sealsamas selgetele faktidele tuginedes trolli esitatud valeväite. Kusjuures vale tuleb lükata ümber lakkamatult, sest inimesed unustavad õpitu ruttu ja annavad trollile kiiresti uue võimalused.
Ameerika Ühendriikide sõjapidamise tulevikku ennustavas analüüsis hoiatatakse, et USA vastased püüavad riigi elanikke rünnata eeskätt identiteedi, käitumise, hoiakute ja emotsioonide järjepideva mõjutamise kaudu, kasutades selleks erinevaid strateegilise kommunikatsiooni võtteid, sotsiaalmeediat ja varjatud operatsioone küberruumis.
Kõige parema immuunsuse valeinfo vastu annab haridus ja mälu. Te ikka mäletate, et Krimm okupeeriti, mitte ei lubatud tal vabatahtlikult Venemaa koosseisu astuda?
TÕE SÕNA on Eesti NATO Ühingu ja küberkaitseliitlase Kadri Paasi koostöös loodud veebilehekülg, mis kirjeldab interaktiivselt, mis on info-psühholoogiline mõjutustegevus, milleks ja kuidas seda peetakse ja kuidas meist igaühest võib saada infosõdur.
